Laimokk-ninasarvik külitas otse tee ääres, poeg selja taga. Mööda sõita ei saanud (sest keskmiselt 2-tonnise ja äkilise iseloomuga eluka nina alt lihtsalt ei sõideta mööda) ning auto ümber keeramine oli äärmiselt keeruline. Ninasarvikute nägemisulatus on õnneks äärmiselt piiratud - 30 meetri kauguselt nad enam liikumatut objekti ei näe. Teisalt kompenseerivad nad seda puudujääki äärmiselt hea kuulmise ja üliarenenud lõhnatajuga. Pika pusimise peale õnnestus auto siiski ümber keerata ning need võimsad, kuid ohustatud loomad (ninasarvikute päästeprojekti kohta loe siit) võisid oma pärastlõunast uinakut jätkata. Pildid tehtud Hlane Kuninglikus Rahvuspargis, Svaasimaal.
White rhinoceros was lying beside the road, calf behind its back. I was impossible to drive past (you just DON'T drive past an animal that weighs 2 tons in average and has notoriously bad temper) and it was very difficult to turn the car around. The eyesight of the rhinos is fortunately very limited - they do not detect an unmoving object that is further than 30 metres. On the other hand they compensate this with very good hearing and exceptional sense of smell. Finally the turning around succeeded so these marvellous but endangered animals (see also the "Save the Rhino" project here) could continue with their afternoon nap. Photos are taken in Hlane Royal National Park, Swaziland.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar