Ketsal, Pharomachrus mocinno

Ülipika sabaga isane ketsal näeb küll väga edev välja, kuid selle uhkeldamise hinnaks on raskendatud lendamine. Ülejäänud kerest mitu korda pikemad sabasuled on väga korralik õhutakistus, mistõttu on ketsalid röövlindudele keskmisest kergemaks saagiks. Samas on peamiseks ohuks linnule siiski elupaikade kadumine ning tänaseks on asi muutunud juba üsna kriitiliseks ning seda seetõttu, et levila on jaotumas pisikesteks tükkideks. See aga tähendab seda, et erinevate piirkondade linnud enam omavahel ei segune ja geneetiline ühekülgsus võib viia ketsalite arvu veelgi kiirema vähenemiseni. Kui midagi ei muutu, siis on selle Kesk-Ameerika põlisrahvaste püha linnu tulevik üsna tume. Foto tehtud Curi-cancha kaitsealal, Monteverde pilvemetsas, Costa Ricas.

Male resplendent quetzal with its extremely long tail looks extravagant but this vanity has its downsides. As the tail feathers are several times longer than the body, the drag during the flight is substantial and therefore quetzals are quite an easy catch for the birds of prey. Although the main threat to the species is still loss of habitat and today the problem is amplified by the drastic fragmentation of it. This means that the quetzals of different regions do not mix anymore and this kind of genetic isolation and reduction of population sizes will consequently lead to rapid local extinctions. So if nothing changes, the future of this holy bird of Central American native people is rather grim. The photo is taken in Curi-Cancha Reserve, Monteverde cloud forest, Costa Rica.